Külastasin Soome õpilasi esindavat liitu 00:39

Paremal Daniel Sepp, vasakul Risto Lahti

Tere taas!

Olen selle rea kirjutamise hetkel jõudmas tagasi Tallinnasse. Meie tiim kuhu kuuluvad Toomas, Robin ja mina alustas enda teekonda täna Tallinna sadama D-Terminalist kell 11. Juba tund pärast keskpäeva olime Soomes ning meile vastu tulnud auto viis meid ilusti SLL (Suomen Lukiolaisten Liitto, Soome õpilaste liit) kontorisse. Kontoris võeti meid väga soojalt vastu ning me saime tuttavaks tegevbüroo ja osade juhatuse liikmetega. Raamatupidajaga rääkisime vene keeles, mis oli omamoodi huvitav kogemus. Ei oleks osanudki oodata.

Nendega suheldes jäid mul silma järgmised erinevused:

1) liikmemaks (16€ aastas);

2) liikmekaart, mis pakub nende liikmetele meeletuid soodustusi üle terve Soome ja ka väljaspool seda;

3) liikmeteks on indiviidid, mitte koolid (liikmete arv ligi 50 000, kokku 250 000 õpilast);
4) Üldkoosolekul hääletavad regionaalliidud vastavalt enda liikmete arvule;
5) kõik regionaalliitude liikmed kuuluvad SLL-i;


Nende eelarve koosneb 2/3 ulatuses liikmete panusest. Samalajal tõid nad välja terve hulga puudusi nende rahastamisskeemi puhul. 1/3 tuleb tõesti neilgi Haridusministeeriumist, kuid erinevus on selles, et seda ei otsusta minister, vaid reaalselt komisjon.

Kui me rääkisime rahvusvahelistest suhetest, jäi meile mõlemale silma, et neid oleks väga lihtne luua, kuid me pole seda teinud.

Seetõttu leppisime kokku - kui pääsen juhatusse, teen juhatusele ettepaneku Eesti-Soome koostöö toetusrühma loomiseks, mille eesmärk oleks üles töötada meie ühised suhted ning töötada ühiste võimalike seisukohtade kallal.

Nende aktivistidering on oluliselt laiem, sest neil lastakse vabamalt organisatsiooni nimel esineda, regionaalsel tasandil. Nad on suutnud õpilasesindused viia gümnaasiumites kohustuslikuks ning neil on väga täpselt reguleeritud õigused. Kui võrrelda haridusplatvorme ja muid materjale, siis meil on sarnaseid jooni. Nii näiteks lõid nad samamoodi õpilaste seisukohad Riigikogu valimisteks.

Meie ja nende vahe on see, et nad tegelevad sellega nii rohujuure tasandil, et iga kandidaadiga töötab keegi eraldi inimene täiesti iseseisvalt. See on väga muljetavaldav.

Meil on nendelt väga palju õppida - väga palju. Seetõttu ongi minu soov nende 25 aastast praktikat rakendada meie töös. Selleks ei ole palju vaja - telefonidega ja Skypedega.

Mis olí tänase päeva võit? Ma sain palju uut informatsiooni ja häid nõuandeid. Sain ühtlasi ka põhimõttelise toetuse enda kandatuurile ning muidugi leppisime kokku, et tulevikus teeme koostööd liikmete arenduse vallas. Ma arvan, et viimane ongi minu suurim töövõit tänasest. Liikmete valdkond on mulle väga südamelähedane ning peaks olema prioriteet.

Delegatsioon jõudis Eestisse tagasi umbes kell 22.00. Nüüd on vaja läbi töötada palju materjale ning neid analüüsida. Info, mis me saime on väga väärtuslik ja tähtis on see, et midagi kaduma ei läheks.

Pildil: arutan Risto Lahtiga (SLL-i liikmete arenduse eest vastutav aseesimees) õpilaste ideid organisatsiooni arenduseks ning otsime lahendusi, mis sobiksid ka Eestisse.

Soovituskirjad on avalikud 18:23

Mõne aja eest avaldasin enda blogis lõplikud soovituskirjad, mis on nüüd ka ametlikult vormistatud ja varustatud allkirjadega. Soovitan teil kõikil pilgu peale heita!


Ja veelkord - kui teil on soovi minult midagi küsida, siis julgustan teid mulle kirjutama!

Laste kasvatamine - kuidas? 07:00

Ei tea, kas nad tohiks seal kividel ronida?

Nii nagu on maailmas erinevaid inimesi on ka erinevaid kasvatusmeetmeid ning suhtlemis- ja suhtumisviise.

Me võime siiski üldistada. On need lapsevanemad, kes on ülemad enda lastest ja teised, kes on pigem demokraatlikud. Viimaseid süüdistatakse vabakasvatuses ja hoolimatuses, esimesi süüdistatakse hoopis selles, et nad on kurjad, õelad ja halvad kogu hingepõhjani. Mõni veel lajatab, et tegu on nendega, kes enda halba lapsepõlve välja elavad.

Ma ei ole psühholoog, seega on mul raske anda hinnangut sellele, mis on selle tagamaad. Seda küsige Tõnu Otsa või kellegi teise käest. Mina üritan hoopis selgitada miks ma sellest kirjutama üldse soostusin.

Ma olen peagi jõudmas ikka kus on vaja hakkata otsuseid tegema. Ja see ei ole sokivärv mille üle ma otsustama pean, vaid teema saab olema hoopis tõsisem. Mõnede aastate pärast saab alguse minu enda pere. Veel natukene aastaid hiljem tulevad ehk ka esimesed titekarjed meie tulevases kodus. See ongi tüli allikas. Esimeste aastate jooksul saab last kasvatada üldiste kasvatusnormide järgi, kuid edasi muutub asi keeruliseks.

Mingist hetkest hakkab minu laps taotlema endale võrdset sõnaõigust minu ja minu kallimaga - ma vähemalt väga loodan niimoodi, sest muidu olen ma olnud harukordselt halb vanem ning tapnud kogu tema enesekindluse.

Mina tahaksin kasvatada last nii nagu ühes korralikus koalitsioonis juhitakse riiki - valitsus on konsensuslik ning nii on ka pere. Otsuseid ei tehta kellegi vastuväitele vaatamata ning kõik kuulatakse ära ning leitakse alati lahendus, kus keegi ei ole vastu.

Samas ma tean hästi, et kõik lapsevanemad ei soovi sellist kasvatusstiili raknedada ning leiavad, et last tuleb kaitsta kõige ja kõigi eest ning modereerida teda. Selline vanem hoiab enda last ning olles vanem ja targem, ka koge(ne)num oskab ta riske reaalsemalt hinnata.

Tagajärjed
Ei mõista ma vaid seda, kuidas peaks laps hakkama saama siis, kui me ta kodusest inkubaatorist lõpuks välja laseme ning ta laia maailma ise avastama peab. Isegi kui seada tingimuseks "ei mingit eemalolemist ilma abieluta" siis ei pruugi see teine inimene üldse olla selline, nagu ta meile näitab. Ja mis me pealegi teha saame, kui ta meile isegi ei meeldi? Armastus on ju armastus.

Lapsevanem ei ole prokuratuur, kes lapse liistule tõmbab ja tal riigist (kodust) lahkuma peaks keelama. Võttes mõnest teisest riigistruktuurist näite, siis ütleksin, et iga indiviid on enda linna (elu) linnapea (sepp) ning kui tal on vanemad, siis võtku ta neid kui nõunike, sest nende kogemustepagas on siiski märkimisväärne.

Lapsel - vaatamata sellele, et ta on laps - on siiski soov teha ise otsuseid. Ma väga soovin, ta minu laps teeks ka õigeid otsuseid, kuid tegemata valesid ei saa ta kunagi õigeid tegema hakkata. Ainus, mis ma saan talle hinge peale panna on see, et neid vigu, mis ta täna teeb ei kordaks ta enam homme.

Kas lapsevanem peaks kontrollima enda lapse elu ja mil määral?

LIVE! Nüüd on mul kodukakukaamera! 13:55

iPod

Ma olen seda juttu juba ühe korra kirjutanud, seega selkorral kirjutan ma natukene lõbusamalt vist juba. Edgari kakukaamerat teavad kõik - selle all peetakse silmas Edgar Savisaare kabinetis pesitsevat kaamerat, mis lülitub sisse tavaliselt vahetult enne valimisi.

Kui me eile sõpradega istusime ja mõtteid mõlgutasime selle üle, kuidas Üldkoosolek lõbusamaks muuta ja seda kohutavat pinget maandada, siis mul tekiski vapustav mõte. Me teeme sellest põhimõtteliselt live-telesaate! Aga kuna raha ega midagi meil ei ole, siis alustasime me minu tuppa kaamera paigaldamisest.

Selleks oli vaja:

• 1x iPod touch
• 2 riba läbipaistvat kleeplinti

Kõik. Teipisime minu iPodi lakke ja valmis. Tõsi, pärast paarikümmend minutit sai aku tühjaks.

Võtsin uuenduslikumad asjad kasutusele nagu:

• 1x USB hub
• 1x USB kaabel
• Apple seinalaadija

Vedasin need endal seinale ja valmis ta oligi uuesti. Teen pilti sellest keerulisest aretisest ükshetk.

Lootus viimasest puhkusest 15:41

Hei!

Foto: Erika Reinaru (mobiilifoto)

Olen naasemas parasjagu oma Saaremaa puhkuselt, mille veetsin enamuselt Saaremaa SPA Hotelli Meris mõnuledes ning uskumatul kombel loodan, et see jääb minu viimaseks puhkuseks selle aasta jooksul. Millest selline massohism? Ise küsin ja ise vastan - kui mind valitakse Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatusse, siis on minu ülesanne esindada õpilasi, mitte puhata.

Puhkus tuli mulle kindlasti kasuks.

1. ma sain rahu telefonikõnedest, emailidest ja muudest tülitavatest vahenditest; 
2. taaskord vaatan ma pilti laiemalt, sest vahetevahel tuleb vaid hetkeks eemal olla, et näha asju taas uut moodi; 
3. minu visioon lähimast aastast on saamas täielikuks ning minu hirm selle mitte küpseks saamisest on kadunud kui tina tuhka; 
4. taaskord veendusin, et inimesed võivad olla ka sõbralikud ja head. 

Puhkusest vast kõige meeldejäävam seik sündis just äsja, mõne minuti eest, kui ma postitasin Twitterisse teate, et olen tagasi mandril. Vähemalt nii pidi see välja nägema. Tuli välja hoopis, et "Tagasi mandil," mis on teatavasti slängisõna kanepi kohta. Võin teile kinnitada, et see teade ei vasta tõele :).

Tõesti olen mandril tagasi ja vaikselt juba kujutan ette, kuidas saan minna tagasi Eesti Õpilasesinduste Liidu kontorisse, kus on veel palju tööd vaja teha tuleval nädalal. Dokumentidega tutvuda, suhelda lahkuva juhatuse liikmetega, et mõista nende tegude tagamaid jne.

Minu tulekut iseloomustavad kõige paremini Ott Leplandi laulu Läbi öise Tallinna refrääni read, mida ma viimase kahe rea ulatuses muutsin ja sobitasin endale.

Tulen Su juurde.
Ma tulen Sa tead.
Liigun Su poole läbi öise Tallinna.
Ma tulen Su juurde,
Nii kiirelt kui saan,
Kui vaid saan.
Sest luban ma minna lõpuni
täna sinuga.

Osadega kohtumiseni Tallinnas Üldkoosolekul või mõnes muus kohas ja teistel tingimustel, kuid need, kel Tallinna asja ei ole ei pea nukrutsema. Lähiajal külastan veel teisigi kohalike omavalitsusi. Kui teil on konkreetseid soovitusi, siis jään neid ootama!

UUENDATUD!
Toon naljakamad kommentaarid minu säutsu kohta, kus ma eksisin:

• Teno Viherpuu (@m6ttelendorav): @danielsepp kas eesti esimene staaraktivist on kanepilõksu langenud?
• Oliver Hainsalu (@oliverhainsalu): @danielsepp tagasi mandil? U do weed? :D

Siiski rõhutan, et see oli kirjaviga ning ma olen tagasi MANDRIL, mitte ei suitseta ma kanepit.

UUENDUS! Dokumendid esitatud! 22:33

Dokumendid ongi esitatud. Soovituskirjad ei ole jätkuvalt minu blogis üleval lihtsalt seetõttu, et nende lõplikud versioonid valmivad alles esmaspäevaks ning enda poolt võin ma lubada vaid seda, et edastan need kibekiirelt EÕELile ning muidugi teile blogi vahendusel.

Nüüdseks on kindel - ma kandideerin ning tagasitee oleks vaid kandidatuuri taandamine, mida lubasin juba varem mitte teha. Ma ei teegi seda.

Sellega on korras, vaatamata sellele, et minu päev oli suhteliselt tihe - käisin ju minagi Vabaduse väljak küünlaid süütamas. Mulle meeldis eelkõige see, et noorte ettevõtmisest võtsid osa ka paljud väärikad ühiskonnategelased.

Aga homme sõidan ma juba Saaremaale, et tõmmata veel korra hinge enne Üldkoosolekut. Teie kirju ootan ma jätkuvalt - mõned on juba tulnud ning mul on väga hea meel, et mind on nii soojalt kandidaadina vastu võetud.

Tänud veelkord!

Kandidatuur on osutunud tõeliseks menuks! 17:31

Foto: Morguefile

Kui täna varahommikul kell 5 hakkasin ma dokumente ülesse laadima ja lõpetasin natukene enne kella 6e ei osanud ma arvata, et minu kandidatuur tekitab nii palju diskussiooni ning inimeste reaktsioone. Põhilised kommentaarid, mis on nähtavad kasutajatele on küll Facebookis, kuid mulle on isiklikult toetust avaldanud sellest ajast veel 8 auväärt inimest.

Nii soovisid mulle edu ja jaksu poliitikud Tallinna Kesklinna vanema asetäitja Reena Tolmik, Nõmme linnaosavanem Rainer Vakra ja Tallinna linnavolikogu liige Jekaterina Matusihis.

Kultuuriinimestest on mulle avaldanud toetust muusik Anis Arumets ja tippsportlane Marko Aleksejev. Niisamuti võttis minuga ühendust AS Delfi ajakirjanik Oliver Hainsalu, kes teatas enda toetusest mulle telefonitsi.

Samuti on mul väga hea meel, et minu rahvusvaheline pikaajaline partner Kotryna Svedaite (Leedu) on seisukohal, et ma pean kindlasti saama valituks. Enda organisatsioonis, LMS (Leedu Õpilasesinduste Liit), juhib ta rahvusvahelisi suhteid ning ta juba avaldas lootust, et meie koostöö jõuab uuele tasandile.

Eriliselt rõõmustas mind täna hommikul Tartu Kunstigümnaasiumi Õpilasesinduse president Sten Kalder, kes hiljaaegu renoveeris enda kooli ÕE ruumi (loe lisa siit), kui teatas, et kavatseb mind kindlasti toetada juhatuse kandideerimisel ning loodab mind seal näha.

Minu toetajaliikmete nimekirjaga saad tutvuda siin - toetajad.

Facebookis on mind samuti juba toetanud inimesed Indiast, Kanadast ja Eestist. Praeguseks on mulle seal toetust avaldanud (toetajaliikmed siin ei loetleta) Abhi Gupta, Jenna Nelson, Karl Kirt, Kartin Miisna, Stella Shaumyan ning Greta Elva.

Aitäh teile kõigile!

KANDIDEERIN: EÕEL-i kandideerimise puhul avatud on erileht! 04:33

Täna on eriline päev. Möödunud on 495 päeva sellest, kui ma viimane kord Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatusse kandideerisin. Tollal oli minu sihiks saada rahvusvaheliste suhete valdkonna juhiks. Sellest on nüüd üksjagu aega möödas ning nii noore inimese elus nagu olen seda mina on 495 päeva justkui pool elu, vaatamata sellele, kui kiiresti see möödunud on.

Seoses Eesti Õpilasesinduste Liidu läheneva XXIV Üldkoosolekuga on mul tähtis teadaanne. Ma kandideerin taas ning seekord kommunikatsioonivaldkonda ja liikmete valdkonda kureeriva juhatuse liikme kohale.

Minu kandidatuur ei ole veel üles seatud ning sellega läheb veel mõni tund aega. Nimelt ootan Euroopa Parlamendi liikmelt Siiri Oviirile ja Riigikogu liikmelt Mailis Repsilt soovituskirju, mille lisan enda kandideerimisavaldusele nagu näeb ette EÕELi kodukord.

Alamlehekülg kus võimalik tutvuda minu kandideerimisdokumentidega on AVATUD on kättesaadav vajutades SIIA!

Kindlasti tekib osadel küsimus, miks ma avaldasin enda dokumendid juba varem. Põhjus selleks on lihtne - ma ei näe põhjust, miks seda mitte teha. Inimestel on õigus tutvuda dokumentidega juba varem ja eks igaüks meist planeerib oma aega ise.

Ootan kommentaaridesse teie küsimusi ning kui sul on soov minuga pikemalt arutleda minu kandidatuuri üle, siis leiad minu kontaktandmed valides menüüst "Kontakt".

Oodatud on ka kõik kommentaarid Facebooki!

Katusepakkuja selg peab olema sirge 13:38

Allikas: http://justwilliam1959.wordpress.com/

Vanemad inimesed mäletavad minevikust katuse pakkumist - omamoodi kümnise maksmine, mida tuli vahetevahel teha mitte vaid ühele jõugule, kuid teie lohutuseks ütlengi, et ma ei ole seda teemat lahkama hakkamas. Täna räägin ma hoopis katusorganisatsioonidest, mille ülesanne on tegelikult peavarju pakkumine.

Mõeldes tagasi aastatele, mis ma olen õpilasliidrina veetnud tuleb mul meelde erinevaid aegu. Ühte võin kinnitada - üldiselt oli raske või siis väga raske. Paremad ajad olid ka muidugi vahepeal, kuid ega siis ka kerge ei olnud. Samas ei saa öelda, et need olid halvad ajad.

Mõeldes enda elule mõni aeg tagasi, siis minu sõbrad, keda ma nimetasin sõpradeks meenutasid mulle natukene Eesti Õpilasesinduste Liitu. Kui oli midagi, millega nad kokku puutuda ei tahtnud ühel või teisel põhjusel siis nad ka ei teinud seda, sest nii oli lihtsalt kergem. See, et minul oli sellest raskem ei lugenud midagi.

Mõni aasta hiljem, täna, oskan ma öelda, et ma olen enda terve sõpruskonna välja vahetanud. Vanadest on alles jäänud mõni parem tuttav, kellega trehvame ja istume pubis aegajalt maha, joome õunamahla ning praadi süües naerame. Samalajal on Eesti Õpilasesinduste Liit läinud sama rada pidi edasi nagu varemgi - raskuste eest varju pugedes. Ma ütlen, et võtke üliõpilastest eeskuju! Me ajame õpilaste asja, mitte ei ole mõne Riigikogu fraktsiooni hääletoru. Ja kui meid vihkabki mõni parlamendierakond meie vaadete pärast, siis see ei ole asi mida häbeneda, sest me seisame õpilaste eest!

Minu sõnum vähem kui kuu aja pärast valitavale juhatusele on selge - selg sirgu, seljad kokku ja ärme tagane!