Laste kasvatamine - kuidas?

Ei tea, kas nad tohiks seal kividel ronida?

Nii nagu on maailmas erinevaid inimesi on ka erinevaid kasvatusmeetmeid ning suhtlemis- ja suhtumisviise.

Me võime siiski üldistada. On need lapsevanemad, kes on ülemad enda lastest ja teised, kes on pigem demokraatlikud. Viimaseid süüdistatakse vabakasvatuses ja hoolimatuses, esimesi süüdistatakse hoopis selles, et nad on kurjad, õelad ja halvad kogu hingepõhjani. Mõni veel lajatab, et tegu on nendega, kes enda halba lapsepõlve välja elavad.

Ma ei ole psühholoog, seega on mul raske anda hinnangut sellele, mis on selle tagamaad. Seda küsige Tõnu Otsa või kellegi teise käest. Mina üritan hoopis selgitada miks ma sellest kirjutama üldse soostusin.

Ma olen peagi jõudmas ikka kus on vaja hakkata otsuseid tegema. Ja see ei ole sokivärv mille üle ma otsustama pean, vaid teema saab olema hoopis tõsisem. Mõnede aastate pärast saab alguse minu enda pere. Veel natukene aastaid hiljem tulevad ehk ka esimesed titekarjed meie tulevases kodus. See ongi tüli allikas. Esimeste aastate jooksul saab last kasvatada üldiste kasvatusnormide järgi, kuid edasi muutub asi keeruliseks.

Mingist hetkest hakkab minu laps taotlema endale võrdset sõnaõigust minu ja minu kallimaga - ma vähemalt väga loodan niimoodi, sest muidu olen ma olnud harukordselt halb vanem ning tapnud kogu tema enesekindluse.

Mina tahaksin kasvatada last nii nagu ühes korralikus koalitsioonis juhitakse riiki - valitsus on konsensuslik ning nii on ka pere. Otsuseid ei tehta kellegi vastuväitele vaatamata ning kõik kuulatakse ära ning leitakse alati lahendus, kus keegi ei ole vastu.

Samas ma tean hästi, et kõik lapsevanemad ei soovi sellist kasvatusstiili raknedada ning leiavad, et last tuleb kaitsta kõige ja kõigi eest ning modereerida teda. Selline vanem hoiab enda last ning olles vanem ja targem, ka koge(ne)num oskab ta riske reaalsemalt hinnata.

Tagajärjed
Ei mõista ma vaid seda, kuidas peaks laps hakkama saama siis, kui me ta kodusest inkubaatorist lõpuks välja laseme ning ta laia maailma ise avastama peab. Isegi kui seada tingimuseks "ei mingit eemalolemist ilma abieluta" siis ei pruugi see teine inimene üldse olla selline, nagu ta meile näitab. Ja mis me pealegi teha saame, kui ta meile isegi ei meeldi? Armastus on ju armastus.

Lapsevanem ei ole prokuratuur, kes lapse liistule tõmbab ja tal riigist (kodust) lahkuma peaks keelama. Võttes mõnest teisest riigistruktuurist näite, siis ütleksin, et iga indiviid on enda linna (elu) linnapea (sepp) ning kui tal on vanemad, siis võtku ta neid kui nõunike, sest nende kogemustepagas on siiski märkimisväärne.

Lapsel - vaatamata sellele, et ta on laps - on siiski soov teha ise otsuseid. Ma väga soovin, ta minu laps teeks ka õigeid otsuseid, kuid tegemata valesid ei saa ta kunagi õigeid tegema hakkata. Ainus, mis ma saan talle hinge peale panna on see, et neid vigu, mis ta täna teeb ei kordaks ta enam homme.

Kas lapsevanem peaks kontrollima enda lapse elu ja mil määral?