Üldkoosolek möödub karkudel

Minu abivahend?

Eile õhtul võis jälgida suhteliselt naljakat vaatepilti minu kukkumisest kakukaamera laadimiskaablit paigaldades. Pean tunnistama, et esialgu sain ma ise selle üle ka naerma, kuid siis tundsin ma valu, mis jäi kestma tänase päevani. Diagnoos on tänaseks paigas - jalg on välja väänatud ja tahab rahu saada nädala jooksul.

Kogu see sündmustik meenutab mulle tänast Riigikogu liiget Rainer Vakrat, kes korvpalli mängides suutis kukkudes samuti jalga vigastada. Kakukaamerast korvpallini väga palju ei ole ning meie trauma on sarnane. Temal juhtus see Riigikogu valimiste eel, minu Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse valimiste eel.

Samalajal saan ma hästi aru, et vaid karkude pärast ei ole mõtet Üldkoosolekule tulemata jätta - olen kohal nagu kord ja kohus. Ainus, mis võib olla häiriv on see, et ma ei saa mängida, joosta ja hüpata, kui mult seda nõutakse.

Sellegipoolest loodan ma väga, et 32. KK on mõistlikult ehitatud hoone ja seal liiklemine ei saa olema kõige piinarikkam tegevus. Niisamuti loodan ma siiski väga, et ma ei pea pühapäeval enam karke kasutama kõnetooli ronimisel.

Karkudega meenub mul tegelikult tõsiasi, et Liisa Nuut on kandideerinud ka peapõrutusega ning saanud sellega hiilgavalt hakkama. Vaatamata sellele, et ka minu pea tabas ühte kõvast materjalist objekti on mul kupli all kõik korras :P

Jõudu!